Minu lugu on üsnagi tavaline, aga samas ka natuke eriline. Tihti võib juhtuda, et koolisüsteem surub lapse eripärad ja anded tahaplaanile, et mahutada ta mingisugusesse normiraamistikku. Ei pääsenud ka mina sellest. Erinevus seisnes aga selles, et olin sündinud imelisse perekonda. Mu vanemad ja õed-vennad imetlesid, julgustasid ja uskusid minusse alati – sageli rohkemgi, kui ma ise seda suutsin.

Kui päris algusesse tagasi minna, siis juba väiksena armastasin lugusid jutustada. Vahel läks piir päriselu ja fantaasia maailma vahel isegi päris segaseks. Kooliealisena hakkasin oma lugusid kirja panema ega lasknud end heidutada kehvast lugemis- ja õigekirjaoskusest. Mul on väga vedanud toetava emaga – mäletan selgelt, kuidas ta julgustas mind oma lood arvutisse trükkima, lubades, et parandab hiljem vead ise ära. Loomulikult suunas ta mind ka kunstikooli, kus ma mõned aastad küll poolvägisi käisin… aga eks see käi vist asja juurde.

6. klassis toimus üks väga äge konkurss: tuli ise kirjutada ja joonistada raamat. Kirjutasin vahva loo, joonistasin toredad pildid ja köitsin raamatu käsitsi kokku. Nägin palju vaeva ja nautisin kogu protsessi siiralt. Olin tulemuse üle väga uhke. Suur oli aga minu pettumus, kui kunstiõpetaja otsustas raamatut konkursile mitte saata, sest ei uskunud, et see on minu tehtud. See jäi viimaseks looks, mille ma kirjutasin – kuni nüüd 16 aastat hiljem, mil alustasin Nimeloo raamatu loomist.